Kotka Erahaigla Plastikakirurgia Keskus on saanud tagasisidet kui parima tehnoloogia ja hubase interjööriga erahaigla, mille tuntus ulatub ka üle piiride.

Usalduseks on ka põhjust, sest patsientide eest hoolitsevad suurepärase väljaõppe saanud litsenseeritud oma ala asjatundjad. Üheks neist on 30-aastase kogemusega Eesti plastikakirurgia teerajaja, hinnatud plastikakirurg dr Jüri Kullamaa, kelle aastas tehtud ligikaudu 600 operatsioonist enamik on rinnalõikused. „Võib öelda, et 10 000 rinnalõikust on kindlasti tehtud,“ kinnitab kõrgelthinnatud kirurg, kelle patsientide vanus jääb vahemikku 18–60 eluaastat.

Rindade suurendamine silikoonimplantaatidega on olnud aastaid kõige populaarsem operatsioon, mida dr Kullamaa läbi on viinud. Põhjuseid, miks naised enda rindu suurendada soovivad, on mitmeid – muutused rindade kujus seoses raseduse ja imetamisega, looduse poolt kaasa antud väga väikesed rinnad, meditsiinilised põhjused jne.

Jüri tunnistab, et ilukirurgia on teinud tohutu arengu. Enam ei peeta seda häbiasjaks, vaid võimaluseks oma enesehinnangut ja -tunnet parandada. Nii jõuavad tema kabinetti ka kindla sooviga äsja täisealiseks saanud noored naised. „Kuna laste saamine on lükkunud hilisemale ajale, siis ei jääda enam ootama laste sündi, et korda teha näiteks rindade asümmeetria. Tänapäeva naine soovib paremat välimust nautida kohe, mitte oodata 10 aastat.“

Mitte sünnitanud naistel võtab aga lõikusest taastumine rohkem aega. „Neil on taastumine valulikum. Seda seepärast, et mitte sünnitatud naistel pole rind n-ö liikunud, näiteks kaalutõusuga. Samuti mõjutavad siin hormonaalsed tegurid. Kes on sünnitanud, neil on paranemine lihtsam,“ räägib Kullamaa.

Esimesel kohtumisel kirurgiga otsustatakse lõikuse üksikasjad, ka see, kuhu implantaat panna: kas lihase alla või peale. Siin ei ole ühte reeglit, sest kõik oleneb naise rinnast, kehatüübist, kaalust jne, kuhu on mõistlikum implantaat panna. Implantaadid ise on samuti muutunud palju elastsemaks
ja füüsiliselt vähem tuntavaks.

Süües kasvab isu

Kullamaa sõnul on Eesti naisel väike rind, seega keskmiselt implantaat, mida valida, kaalub 300 grammi, mis suurendab rinda umbes pooleteise korvi võrra. See tähendab, et väiksemast B-korvist saab operatsiooni abil täidlane C-korv. „Rindu saab suurendada sammukaupa,“ sõnab doktor, viidates sellele, et A-korvi kandjast kohe D-korvi kandjat ei saa. „Kui näeme, et mõnel naisel on väga suured rinnad, siis see on kolme või nelja operatsiooni tulemus.“

On ka väiksemaid implantaate kui 300 grammi, mida pannakse väga saledatele naistele, kellel oma rind on väga väike. Dr Kullamaa enda „rekordiks“ on 1200-grammised implantaadid, seega võib ta kinnitada, et süües kasvab isu. „See 1200 grammi oli ka eritellimusel tehtud implantaat
ja minu praktikas erandjuhus. Olgu öeldud, et seesama naisterahvas lasi need ka üsna ruttu eemaldada, sest pärast implantaatide paigaldust tekkisid tal seljaprobleemid.“

Nii on kogenud arstil oma töös tulnud ka patsiente ümber veenda. „Sageli tulevad ilusad naised ilusa rinnakujuga, kes soovivad ikkagi midagi muuta. Kõiki riske arvesse võttes olen palunud neil siiski ümber mõelda. Iga operatsioon on risk ja selleks peaks olema kindel soov ja vajadus.“ Miks aga naised, kel operatsiooni justkui vaja ei läheks, jõuavad siiski ilukirurgi ukse taha, teab doktor samuti vastust: „See peaks olema ikka sinu enda, mitte elukaaslase soov.“

Õnneks tõdeb Kullamaa, et kuigi rinnalõikused on jätkuv trend ja vajadus, siis naised eelistavad pigem loomulikku tulemust kui ülepaisutatud büsti. „Selle üle on hea meel ja ka maailma praktika näitab, et keskmine implantaat on nüüd 300 grammi, kui vahepeal küündis see pigem 500 ja 600
grammini.“

Müüdid ja tegelikkus

Kõige suurem rinnalõikustega kaasnev müüt on Kullamaa sõnul see, et implantaadid kestavad kogu elu. „Tegelikult see nii ei ole, et teed operatsiooni, paigaldad implantaadi ja käid sellega eluaeg. Tootjafirmad annavad tõesti implantaatidele eluaegse garantii, aga selleks, et nad katki ei läheks. Aga me ei tea, kuidas nad meie organismis käituvad. Seega olulisim põhjus, miks neid tuleb vahetada, on see, et nad kapselduvad ehk ümber implantaadi tekib armkude.“

Kuigi implantaatide vahetamise aeg sõltub mitmetest teguritest, on statistika selles osas karm. „Viie aasta jooksul peaks implantaati vahetama 15 või enamgi protsenti klientidest. Samas on patsiente, kes käivad 20 aastat ühe implantaadiga, seega päris ühest vastust ei saa anda, et sina peaksid vahetama kahe aasta tagant ja sina viie aasta tagant,“ sõnab doktor. „Näiteks eile käis patsient, kes oli 19 aastat minu pandud implantaate rõõmuga kandnud. Seitse aastat tagasi oli ta sünnitanud, peale seda alles oli rinnakuju muutunud ja nüüd vajas kohendamist.“ Seega sõltub Kullamaa sõnul kõik inimesest ning lisab, et töö on ju tellija materjalist.

Teine oluline teema, millest seoses rinnasuurendusoperatsioonidega rääkida, on silikooni sobimatus ehk äratõukereaktsioon, mida pole võimalik ette prognoosida. Dr Kullamaa rõhutab, et iga operatsioon on risk ja tõenäosus, et midagi ei lähe nii nagu loodetud, on alati olemas. „Äratõukereaktsiooni
puhul on tegemist põletiku ehk infektsiooniga. Iga operatsiooni puhul on sul see variant, et midagi läheb mädanema. Ja kui sa paigutad sinna võõrkeha ehk rinnaimplantaadi, siis see protsent on 1–2. Selge see, et me püüame seda vähendada, aga kahjuks seda kunagi ei tea.“

Kullamaa kogemusele tuginedes on komplikatsioonid tekkinud pigem neil, kel on korraga tõstetud nii rinda kui ka pandud implantaat. „Siis on terve nahapind lahti, bakterid liiguvad ja lõikepiirkonda võib tekkida kergemini põletik.“

„Millal trenni saab minna?“

Enne operatsiooni tulekski kõigepealt minna konsultatsioonile. Kohtumise käigus saab arst oma kogemusele toetudes leida sobivaima lahenduse. Peale seda ootavad patsienti ees uuringud ja mammograafia, mida kõike saab mugavalt teha siinsamas Kotka Erahaigla majas. „Kui kõik on korras, siis võime kohe operatsiooniaja paika panna. On kohti, kus tehakse hommikul operatsioon ja õhtul lastakse juba koju, kuid mina eelistan patsiendid jätta ööseks jälgimisele. Nii on mõlemal osapoolel kindlam tunne.“

Taastumisprotsess seevastu on pikem ja äärmiselt oluline. „Elame ju ajal, mil kõik teevad viis päeva nädalas trenni, seega põhiküsimus, mida ma peale operatsiooni kuulen on see, et millal võib jälle trenni teha,“ naerab mees. Trenni saab naasta siiski alles kuu aja pärast, kuid doktor meenutab
ka juhtumeid, kus nädal tagasi lõikuslaualt tõusnud naine oli juba treeningsaali jõudnud. „Ega ma kontrollida ei saa, mida keegi oma vabal ajal teeb,“ sõnab Kullamaa ja palub kõigil end hea tulemuse nimel ka ise hoida.